Siin ma nüüd olen, käed küljel, peopesad suunatud ette- nagu anatoomiaatlases

Kes oleks võinud arvata, et ka mina siia satun... Alustan justnimelt sellise triviaalsusega, et endale vastu nina anda. Lubaduse eest mitte iial siia tulla. Selle eest, et ei pannud miskiks vana tarkust- ära iial ütle iial. Arvasin, et olen piisavalt vana mees ja elu ei too enam midagi uut ja ilusat. Aga võta näpust! Kõigepealt sikutas soulseek mulle kohale plaaditäie imelist muusikat, mida juba mitmendat päeva ringiratast käia lasen. Imeline vokaal! Hakkasin lugude nimesid otsima. CDDB ei aidanud mitte üks raas :( Google andis päris mitu vastust, aga lugude pealkirju mitte. Otsisin ja tuhlasin ja leidsin selle imelise häälega solisti blogi. Ta esimene sissekanne algab nii:
Avastasin sellise koha! ei tea, kui tihti endast siin märku hakkan andma!? aga äkki kedagi huvitaks... mida ma teen! Ja paljud ju ei kuula.. enamasti küsitakseviisakusest:"Kuidas sul läheb? Mida teinud oled?" kui hakkadki latrama... see ei huvita neid..Aga äkki satub keegi kogemata siia... ja minule meeldib endast rääkida... kui keegi ka kuulab.. niiet... parim võimalus on siis arvutiga suhelda: kui tahad siis loed, kui ei taha ära loe... mina igatahes räägin!:)vot niiigatahes.. esimene sissekanne on tehtud.
Veetsin tükikese ülimeeldivat aega seda blogi lugedes. Tegingi siis omale selle blogiaccounti, et sellele kaunisinimesele oma siirast imetlust edasi anda. Aga nädal tagasi tehtud sissekanne kõlab nõnda:
Ja tahan teile teatada, et sellest sissekandest saab (loodetavasti/kahjuks) minu viimane sissekanne! Sest olen kuulnud uuest levima hakanud terminist- "blogitibi"- ja peale selle... kirjutama ma pean.. see on minu jaoks lausa kohustuslik-kirjutada üles uued mõtted ja särgidvärgid (tähtkujult kaksikutel pidi see vajadus veres olema)... aga tahan seda edaspidi teha ainult endale... nagu vanasti! Seega... ma ei taha öelda Hüvasti (sest äkki juhtub midagi sellist, mida teiega jagada tahan), aga Elame näeme, kui Elama jääme! Mulle väga meeldis!

Mina, MariPoku, luban ennast nüüd kokku võtta (kõiges ja kõikjal, kus võimalik), et ühel päeval midagi muutunud oleks... Paremaks muidugi!

Ja lõpetuseks üks mugav siiras kallistus!:)


Mis pean nüüd tegema?