Hüppasin nagu segane

Jõudsin just Zawodist koju ja piilusin blogi. Uskumatu!
Hüppasin suure emotsionaalse impulsi mõjul kui segane.
Kuna mul viimati nii hää meel oli?
Kell hakkab viis saama. Kuidas minusugune unekott jõuab üheksaks Teodoriga hambaarsti väisama?... Kuulan veel natuke Mari laulu ja vaatan päikesetõusu.
Nii ilus on, et ei raatsi magama minna.

Oli üle hulga aja kosutav Zawodis käia. Hawi tuli Tartusse ja meelitas mind sinna. Olin päeval tubli ja lõhkusin issi-emme meelehääks hulga puid ära, sestap kimasin õhtul Tartusse väljateenitud meelelahutusele. Hawi oli just läbi lugenud "Esimesed kolm minutit" ja tulvil kosmoloogilisi mõtteid ja spekulatsioone universumist, ruumist ja ajast. Lõpuks jäigi õhku küsimus, miks universum üleüldse tekkima pidi. Muidugi haisevad riided nüüd suitsu järgi, aga ehk see ei häiri hambaarsti. Neljapäeval lähen Viljandisse, Hawi manu, soolaleivale. Ja katsikule ka... Kuidas küll aeg lendab!

Päike kipub juba kõrvetama ja väsimus kisub horisontaalasendisse. Ja kell, va südametu, hakkab kuus saama.
Olen õnnelik ja rahulik. Lähen magama ja jätan Mari laulma.