Hingamise koht ajas

Sooh, nüüd on aega hinge tagasi enda sisse tõmmata. Kogu stress on kuskile kadunud ja asendunud Suure Tühjusega (TM). Teadlaste Öö sai kuulsusrikkasse minevikku saadetud ja ka Idee Kunst kuidagimoodi ära avatud. Kõige hullem ehk pole, kuigi mind häirib viimase juures poest ostetud eksponaatide rohkus. Ja tahaks loota, et ainult mulle tundub, et selle näituse kontseptsioon jäi tiba nõrgaks, näituse avatav pilt(lehekülg, misiganes) on pisut kaootiline. Nimi justkui eeldaks rohkemat, põhjalikult läbitöötatud läbilõiget. Aga nagu ennist mainisin, loodan, et see tundub nii ainult mulle. Pealegi oli aega vähe, loodusjõud ja savisaared meie vastu- nagu alati :D Igatahes saab Segway'ga sõita ja poollõhkenud õhupallist pilti teha ja 3D-mõistatusi lahendada ja kellasid kujundada ja...
Kurel algas lõpuks ometi sauna ehitus, palkseinad on juba püsti, sarikad ka peal! Meistrite töötempo tekitas pehmelt öeldes imetlust. Homme või ülehomme hakkame isaga katust panema. Kanged neelud käivad oma palksauna leili järgi!
Ja õige president on ka ära valitud. Mitte ainult sellepärast, et ta mulle kunagi ammu kõvasti õllet välja tegi ja ilmaasju aitas lahata.
Kui ma teaks, mis on õnn, ütleksin, et olen õnnelik.

"Vihmaussi käsiraamat"

Varsti võiksin välja anda sellenimelise raamatu. Ehk siis kuidas vingerdada, mulda süüa või hoopistükkis hoiduda kurja muti eest ;)

Päevik, mu kallis! Pole Sinu sisse üüratu aeg midagi kribanud. Ilmselt pole olnud kas vajadust või jõudu, et kirjutada. Või aega, mis kõige tõenäolisem. Lote lasteaeda, Tuudu kooli, ise tööle... Õhtul tagurpidi tagasi, lisaks söögid, riided, koristamine ja mustmiljon pisiasja, millest, paraku, sotsiaalse loomakese elu just koos seisabki.
Asjad on nii sandis seisus, et varsti hakkan oma lastele uut ema otsima. Ise ma kasvataksin kõige parema meelega lapsi üksi, aga ilma ema eeskujuta paraku ei saa. Praegune variant on aga veel hullem. Äärmiselt kummastav, et inimene võib aja jooksul nii kardinaalselt muutuda. Oma napi aruga tundub mulle, et olen suhte hoidmiseks teinud 99.9% võimalikust ja ka tagantjärgi teeks kõik tähtsamad asjad täpselt samuti...
Aga kõige ilusam mälestus, mis viimasel ajal on mulle jäänud, on Tuudu esimene koolipäev. Kuidas üks suur tüdruk tal käest kinni võttis ja Esimese Koolikella aktusele viis... Vaatasin seda ja suure vaevaga suutsin mitte suure häälega töinama pista. Klomp oli kurgus ja pisarad jooksid. Alles see oli, kui ma ise, samamoodi käekõrval viiduna, oma esimesele aktusele läksin... Nojah, mulle endale tundub, et see oli hiljuti. Tegelikult oli see samahästi kui sajand tagasi. Ja kuidas vastsed koolilapsed laval seisid, aabitsad kenasti käes. Ja Tuudu oli kõige blondim ning tegi muudkui näo- ja käevigureid. Geenid, mis muud. Mäletan, kuidas mul omal oli sarnaseid probleeme- tüütu oli ju muudkui seista ja kuulata pateetilist loengut ja etlemist, mis toona kõlas äärmiselt õõnsalt, võltsilt ja üliigavalt.
Tegelikult tasub elada just selliste ülevate ja sentimenti täis hetkede nimel. Lõpuks harjub inimene ju kõigega, eriti halvaga. :( Kuigi ei tohiks... Ja halbade emotsioonide vastu aitab kõige paremini miskit sorti narkomaania, näiteks töööööööö. Nädala pärast on Teadlaste Öö ja Idee Kunsti näituse avamine, tundub, et saab avatud küll. Ja Oskariga on vaja muliseda (Jüri Aarma tahtis nii) ja teadusteatrit teha. Ja selle kõige juures muretu, reibas ja probleemivaba olla. Justnimelt olla, mitte välja näha. Sest olla ei ole hoopiski nii keeruline, kui välja näha!

Murphy oli optimist

Imeline!

O'Toole'i kommentaar on kolme punkti vääriline. Kolmepallisüsteemis loomulikult.Kui sa just arvad, et enam sandimaks minna ei saa, siis selgub, et saab küll. Aga mitte selle koha pealt, mida vaikselt peljanud oled ja mille vastu kergelt ka ette valmistunud. Nätakas tuleb, üllatus- üllatus, hoopis uuest ja senitundmatust kohast. Põnev vähemalt. Selle peale ei oskagi muud öelda: parem hea tüng, kui üldse mitte midagi!

Järjekordne nutt ja hala

No miks peab nii olema, et kui ootad situatsiooni paranemist, läheb asi veel hullemaks?!
Miks ei sobi ükski lahendus? Kuhu kaovad ilusad tunded? Miks mõni inimene naudib teisele kannatuste tekitamist? Miks on mõnele oma heaolu tähtsam kui pere? Ussisugu, ma ütlen!