Päevik, mu kallis! Pole Sinu sisse üüratu aeg midagi kribanud. Ilmselt pole olnud kas vajadust või jõudu, et kirjutada. Või aega, mis kõige tõenäolisem. Lote lasteaeda, Tuudu kooli, ise tööle... Õhtul tagurpidi tagasi, lisaks söögid, riided, koristamine ja mustmiljon pisiasja, millest, paraku, sotsiaalse loomakese elu just koos seisabki.
Asjad on nii sandis seisus, et varsti hakkan oma lastele uut ema otsima. Ise ma kasvataksin kõige parema meelega lapsi üksi, aga ilma ema eeskujuta paraku ei saa. Praegune variant on aga veel hullem. Äärmiselt kummastav, et inimene võib aja jooksul nii kardinaalselt muutuda. Oma napi aruga tundub mulle, et olen suhte hoidmiseks teinud 99.9% võimalikust ja ka tagantjärgi teeks kõik tähtsamad asjad täpselt samuti...
Aga kõige ilusam mälestus, mis viimasel ajal on mulle jäänud, on Tuudu esimene koolipäev. Kuidas üks suur tüdruk tal käest kinni võttis ja Esimese Koolikella aktusele viis... Vaatasin seda ja suure vaevaga suutsin mitte suure häälega töinama pista. Klomp oli kurgus ja pisarad jooksid. Alles see oli, kui ma ise, samamoodi käekõrval viiduna, oma esimesele aktusele läksin... Nojah, mulle endale tundub, et see oli hiljuti. Tegelikult oli see samahästi kui sajand tagasi. Ja kuidas vastsed koolilapsed laval seisid, aabitsad kenasti käes. Ja Tuudu oli kõige blondim ning tegi muudkui näo- ja käevigureid. Geenid, mis muud. Mäletan, kuidas mul omal oli sarnaseid probleeme- tüütu oli ju muudkui seista ja kuulata pateetilist loengut ja etlemist, mis toona kõlas äärmiselt õõnsalt, võltsilt ja üliigavalt.
Tegelikult tasub elada just selliste ülevate ja sentimenti täis hetkede nimel. Lõpuks harjub inimene ju kõigega, eriti halvaga. :( Kuigi ei tohiks... Ja halbade emotsioonide vastu aitab kõige paremini miskit sorti narkomaania, näiteks töööööööö. Nädala pärast on Teadlaste Öö ja Idee Kunsti näituse avamine, tundub, et saab avatud küll. Ja Oskariga on vaja muliseda (Jüri Aarma tahtis nii) ja teadusteatrit teha. Ja selle kõige juures muretu, reibas ja probleemivaba olla. Justnimelt olla, mitte välja näha. Sest olla ei ole hoopiski nii keeruline, kui välja näha!