Kõik lõppes sellega, et mäluauk jäi jälle tulemata, peavalu ka.

Kõik lõppes sellega, et ma lõpuks lasin lihtsalt jalga. Kell oli kümme hommikul ja magamata öö andis ka tunda. Kõik algas rahulikult ja väärikalt, istusime torni rõdul, limpsisime õllekest, mulisesime ja vaatasime tuledes linna. Siis otsustas osa seltskonnast koju minna ja ülejäänud kakerdasid teadagi kuhu. Ikka sinna va patuurkasse, Zawoodi. Ühel hetkel avastasin, et olen liitunud hoopis uue seltskonnaga. Kui Zawod kinni pandi, liikusime paar sammu edasi, ühe ingliskeelt kõneleva džentelmeni (oli ta nimi Chris? Igatahes purssis ta hiljem vapralt ka eesti keelt.) poole. Ainus, keda sest seltskonnast varem teadsin, oli Seppo. Hommikul läksime kõik kenasti üle kaarsilla kaare, mina muidugi oma rattaga. Taksojuhid vaatasid, naersid ja ergutasid :P Seppo ja Chris tassisid kordamööda tüdrukut (aga mis ta nimi oli? Kaisa?) seljas, kukil ja üle õla, nagu mägedest laipu alla tuuakse. Oh seda kilkamist! Ja hommikul kaheksa ringis on väga mõnus maanduda Ümarlaua baaris, väga ehe kaader ja unustamatud elamused. Imelik, miks ma varem kunagi sinna sattunud ei ole. Siis osteti poest pizzalaadset asja ja mindi seda Seppo poole sööma. Ja siis mina põgenesin, ettekavatsetult, küüniliselt ja vääramatult. Väntasin koju ja keerasin koonu patja. Kokkuvõttes oli mõnusalt veider öö. Aga nüüd on viimane aeg kimada maale ja oma lapsekonnasid kõvasti kallistada ja öelda neile, et nad teaksid. Kes nad mulle on.
Aga alguse sai kõik sellest, et Hawi helistas ja ütles, et nad .sysiga on hetkel Tartus ja et võiks... Väikse, loomulikult... Õlle, noh. Teadagi.