Lapsesuu

Olin Viljandis Hawi juures. Hawil ja Siuul on kaks vahvat last! Eile õhtul käisime Hawi, .sys'i ja Ökuliga saunas, mulisesime ohjeldamatult, põhiliselt folgi videoülekande ja üleüldse tuleviku teemadel. Mina küll rohkem kuulasin. Tagasi tulles tegin väikese põike Puhja surnuaeda, von Patzile külla. Viskasin oma eelmisel külaskäigul toodud, praeguseks oma esteetilise olemuse minetanud põllulilled prügihunnikusse. Aga uusi lilli ei pannud. Tegelikult oleks pidanud pudeliga tulema. Selle ungari rummiga näiteks, millega Patz tavaliselt südaöösel mulle külla jõudis. Kui mul teda just hädasti vaja oli. Kuskohast ta seda teadis? Tuli tuppa, istus kiiktooli, viskas jala üle põlve ja süütas piibu. Tõmbas paar mahvi ja ütles siis oma jürilumisteliku inimhingede inseneri häälega: "Nonii, siin ma nüüd olen. Ma olen üks suur kõrv!" Mäletan ta kurba muinasjuttu Suust ja Kõrvast, mida ta tavatses tüdrukutele rääkida. Kellest ta hoolis. Loomulikult hoolis ta kõikidest inimestest. Suu muudkui rääkis ja rääkis, Kõrv jällegi kuulas andunult... Kord tahtis Kõrv öelda, et talle meeldib Suu jutt. Aga kahjuks ei saanud Kõrv rääkida. Ja ega sellest poleks nagunii kasu olnud, sest Suu ei kuulnud midagi...
Rääkisin Teodorile, kuidas Patz suri. Puuris oma silmad tõusvasse päikesesse ja kähises talle:"MA TAHAN VEEL ELADA!!!" Pärast olid kõik jahmunud, et meie päevil sureb 21 aastane noormees astmasse. Remarque kahvatas ja keeras ennast hauas. Matused olid sõjaväelised, kohal olid nii kaitsevägede ülemjuhataja kui kindral ning igasugu muud peastaabi asjapulgad ja kehkenpüksid. Helistasin Pillele ja rääkisin talle Patzist. Unenäost, kus Patz mulle seletas, et see on reaalsus, et ta minuga parasjagu suhtleb. Ja seletas pikalt ja põhjalikult, kuidas see võimalik on. See oli väga, väga realistlik unenägu. Või midagi. Igatahes on mul kohutavalt kahju, et ma seda seletust kohe üles ei kirjutanud. Teodor kuulas vaikselt ja väga tõsise näoga.
Pille oli just lesta puhastanud ja valmistus oma matkaseltskonna kokkutulekuks. Rääkisime kiviaedade ehitamisest, lobisesime pisut veel ja just siis, kui hakkasime hüvasti jätma, hõikas Teodor mu kõrvalt: "Pille, mu issi armastab sind!"... Huvitav, mida Pille asjast arvab. Rääkisin pärast Teodorile, et ma armastan paljusid armsaid inimesi.
Valasin just kaks pitsi konjakit, tundub, et pean Patzi oma ka ise ära jooma. Vähemalt sain kokku lüüa ja kuulda oma mõttekõrvas ta toosti. Kahju, et meil Patziga neegrimaal riik pööramata jäi. Ja Fidel Castrol külas käimata jäi kah. Oeh, kuna ma Patzi lauludega plaadi valmis saan...