Tänud Ülole sõidu ja suuskade eest!

Käisin täna Saadjärvel veesuuskadega sõitmas. Esimest korda elus. Umbes 5. korral suutsin juba vee peale jääda ja suuskadele tõusta. Tunne on kirjeldamatu! Adrenaliin. Tunne, et ma saan hakkama, mul tuleb välja. Tunne, et ma tahan veel midagi teha; tubli olla etc.
Eelmisel õhtul oli just olnud Mosina matkamajas kursa kokkutulek ja olemine oli veel pisut hõljuv ja ebakindel. Öö läbi muljetamist, tantsu, sauna, lavalt jõkke kargamist (igal pool põlesid küünlad), tantsu ja veelkord tantsu päikesetõusuni ja kolm tundi und. Veesuuskamine peletas pohmaka (või misiganes see ka oli;) kus see ja teine. Homme on ilmselt lihased valusad:) Võimas emotsioon, mida on raske sõnadega jagada. Seda peab ise proovima. Pole sugugi ainult tõusikute ja uusrikaste nüri meelelahutus. Uhh, ma ütlen!
Lugesin üle, mis ma kirjutan. Nagu üks eputav-kekutav vannabii. Seda viimast ma vahepeal olen ka, tõepoolest. Aga ma ei saa teinekord isegi aru, kes ma olla tahaksin. Nagu Gudrulu Italo Calvino "Olematus rüütlis" :P