Ootan nööri

Ootan selle nööri kaelapanekuga, seda jõuab alati teha. Tagasi võtta aga enam ei saa. Samas- kui isegi hiireklikk on patenteeritud, siis peaks saama patenteerida ka irl-undo ehk päriselu-tagasisammu. Ehk kunagi mõeldakse välja kvantfüüsikale (või millele iganes) tuginev seade, mis selle võimalikuks teeb. Aga seni, kuni sellist masinat veel pole, aitab päris hästi teiste pakutud lohutus. Suur-suur aitäh Marile, kes lisaks oma imelisele häälekõlale ka lohutavat teksti viitsis kribada. Aitäh Pillele ja Mercale, kes oma parimad soovid teele saatsid. Kõigile tuttavatele, kes kaasa tundsid. Aitäh kõigile sugulastele, kes alati teineteist raskel hetkel toetavad. Aitäh mu lastele, et nad lihtsalt on. Just nende inimeste pärast tasubki edasi elada ja laste pärast pole üleüldse mingit moraalset õigustust suitsidaalsele käitumisele. Mõned inimesed on siiski head ja elu on ilus. Ehk siis kuidas vastas Mülleri Sass, kui temalt kord küsisin, kas elu on karm või ebaõiglane:"Eee, ikka karm on... Ja e-ebaõiglane ka. A-aga kuradi ilus!" Ja kõkutas oma pisut kibedat naeru.
Aitäh, kallikesed!

Nöör kaela

Ei jää mul muud üle, kui nöör kaela. Jäik ja karvane (et surm oleks piinarikkam:P ).
Mann pole ikka veel armukese juurest tagasi jõudnud. Kükitan lastega kodus ja teen tööluusi. Mitte seda, et mul laste kantseldamise vastu midagi oleks- lapsed on kõige armsamad olevused, kes mul siinilmas veel on. Tööandja ees on häbi. Aga see kõik selleks. Üleeile suri mu vanaema, mu kallis Mammakene. Mamma, kes oli ilmasammas, kelle juurde kõik sugulased kokku tulid, kes oli olemas olnud juba aegade algusest peale... Eks 96 aastat on piisavalt pikk elu küll, aga kuidagi absurdne ikka- oli inimene, terane ja teistest väga hooliv, ja nüüd enam pole.
Jah, eks raskused ongi selleks, et nendega võidelda. Kus on öeldud, et elu peab lihtne olema.

Hakkan pussi ihuma!

Naine soetas omale noore armukese. Hakkan pussi ihuma! Küsimus on ainult selles, kuidas koletu roim toime panna. Tapatöö peaks välja kukkuma ilus ja kunstipärane, et esteetika kaaluks eetika üles. Missugune tapariist, aeg ja koht valida? Ja kes üleüldse tuleks maha koksata?
Nali naljaks, aga tunne on pehmelt öeldes sitt. Kuradi raske on endale selgeks teha, et ma selles ise süüdi ei ole. Noh, ja ilmselt olen ka. Samas ma ei tea, kas ja mida ma oleks saanud teistmoodi teha... Juhe on kohutavalt koos, äkki peaks Raja tänavale minema?!

Tänud Ülole sõidu ja suuskade eest!

Käisin täna Saadjärvel veesuuskadega sõitmas. Esimest korda elus. Umbes 5. korral suutsin juba vee peale jääda ja suuskadele tõusta. Tunne on kirjeldamatu! Adrenaliin. Tunne, et ma saan hakkama, mul tuleb välja. Tunne, et ma tahan veel midagi teha; tubli olla etc.
Eelmisel õhtul oli just olnud Mosina matkamajas kursa kokkutulek ja olemine oli veel pisut hõljuv ja ebakindel. Öö läbi muljetamist, tantsu, sauna, lavalt jõkke kargamist (igal pool põlesid küünlad), tantsu ja veelkord tantsu päikesetõusuni ja kolm tundi und. Veesuuskamine peletas pohmaka (või misiganes see ka oli;) kus see ja teine. Homme on ilmselt lihased valusad:) Võimas emotsioon, mida on raske sõnadega jagada. Seda peab ise proovima. Pole sugugi ainult tõusikute ja uusrikaste nüri meelelahutus. Uhh, ma ütlen!
Lugesin üle, mis ma kirjutan. Nagu üks eputav-kekutav vannabii. Seda viimast ma vahepeal olen ka, tõepoolest. Aga ma ei saa teinekord isegi aru, kes ma olla tahaksin. Nagu Gudrulu Italo Calvino "Olematus rüütlis" :P

Elu pakub nalja ja mittenalja

Pidasime just ühe töökaaslase sünnipäeva ja Teodor küsis, kuskohast saab osta draakoniküüne pulbrit (härripotterlikud mõjud?), kui mulle helistati (privaatnumbrilt muidugi) ja pakuti müüa sisaliku küüsi. Veider kokkusattumus. Siis pakuti veel sisaliku kust ja sitta, hääle järgi tundus tegemist olevat igavlevate teismeliste tütarlastega. See oli (vähemasti minu jaoks) naljakas ja tegi ülemeelikuks, Irina tõmbas lõõtsa (eile tegi ta sama Inno ja Irja pulmas, mida ka telekas näidati) ja laulsime isegi mõned leebemad lorilaulud (mamma ütles: mehel' minna, tütar vastu eieiei... etc). Vahva, kui saab tööpäeva alustada šampuse, koogi ja lorilauluga:)
Siis istusin arvuti taha ja kaevasin välja tõsiseks tegevaid kirjatükke. Vahelduseks üldlevinud, Põõsa-onu ahneid ja ülbeid seisukohti kajastavatele, ka oponeerivaid. Kas meiega peale hinnatõusu ja vabaduste piiramisega midagi juhtub, on juba iseasi. Aga vastik on lugeda sellist silmakirjalikku jura, mida meie demokraatlik, ametlik press kirjutab. Kogu õhtumaade moraal toetub variserlikkusele. Õpetatagu seda siis juba koolis, ilmapildi paradigmana.
Aga tegelikult teeb ikkagi tuju heaks, kui keegi helistab ja teatab, et sisaliku sitt on odavam kui sisaliku kusi:)

Kõik lõppes sellega, et mäluauk jäi jälle tulemata, peavalu ka.

Kõik lõppes sellega, et ma lõpuks lasin lihtsalt jalga. Kell oli kümme hommikul ja magamata öö andis ka tunda. Kõik algas rahulikult ja väärikalt, istusime torni rõdul, limpsisime õllekest, mulisesime ja vaatasime tuledes linna. Siis otsustas osa seltskonnast koju minna ja ülejäänud kakerdasid teadagi kuhu. Ikka sinna va patuurkasse, Zawoodi. Ühel hetkel avastasin, et olen liitunud hoopis uue seltskonnaga. Kui Zawod kinni pandi, liikusime paar sammu edasi, ühe ingliskeelt kõneleva džentelmeni (oli ta nimi Chris? Igatahes purssis ta hiljem vapralt ka eesti keelt.) poole. Ainus, keda sest seltskonnast varem teadsin, oli Seppo. Hommikul läksime kõik kenasti üle kaarsilla kaare, mina muidugi oma rattaga. Taksojuhid vaatasid, naersid ja ergutasid :P Seppo ja Chris tassisid kordamööda tüdrukut (aga mis ta nimi oli? Kaisa?) seljas, kukil ja üle õla, nagu mägedest laipu alla tuuakse. Oh seda kilkamist! Ja hommikul kaheksa ringis on väga mõnus maanduda Ümarlaua baaris, väga ehe kaader ja unustamatud elamused. Imelik, miks ma varem kunagi sinna sattunud ei ole. Siis osteti poest pizzalaadset asja ja mindi seda Seppo poole sööma. Ja siis mina põgenesin, ettekavatsetult, küüniliselt ja vääramatult. Väntasin koju ja keerasin koonu patja. Kokkuvõttes oli mõnusalt veider öö. Aga nüüd on viimane aeg kimada maale ja oma lapsekonnasid kõvasti kallistada ja öelda neile, et nad teaksid. Kes nad mulle on.
Aga alguse sai kõik sellest, et Hawi helistas ja ütles, et nad .sysiga on hetkel Tartus ja et võiks... Väikse, loomulikult... Õlle, noh. Teadagi.

Jälle tööl, oh rõõmu!

Jälle olen tööl oma kallis Tornis. Parim töökoht, mis mul kunagi on olnud. Ausalt. Aknast paistab Struwe "Valge Klaar", kus on ikka mõned ubinad otsas ka. Kurel on klaari otsas vaid mõni punn. Lähen korjan mõne ja kirjutan õuna nosides edasi. Nii. Nämmu on, õunad juba kõlbavad. Eks sügis annab juba tasapisi tunda. Veider, et siin, keset Toomemäge, on puu otsas õunu. Aga kõik valmis õunad on ussiaukudega. Huvitav, et praegu ei vaimusta mind mõte sügisest. Päike on NIII mõnus, suvest tuleb veel viimane välja võtta. Kohe nii, et isu täis saab. Et hiljem saaksin ma sügist, oma lemmikaastaaega, segamatult nautida. Sügisel surevat loodust vaadates tahaks mõnikord parastavalt kraaksatada- said nüüd, mis kasu oli õitsemisest ja ilutsemisest... Samas on alus pandud uuele elule. See tundubki elu ainus eesmärk olevat- iseennast edasi kanda. Ei muud. Muu on juba inimese poolt välja mõeldud ja läbinisti subjektiivne ning looduse seisukohast täiesti kasutu. Kahjuks või õnneks. Aga tegelikult tahtsin ma ju kirjutada ju sellest, et olen taas tööl. Järelikult sai puhkus läbi. See oli kõige ilusam puhkus, mis mul kunagi on olnud. Terve kuu oma kalliste lastega, Teodori ja Lotega, kolmekesi. Saaremaal, Ruhnus ja Kurel. Ahjaa, korra Viljandis ka. Vahepeal oli tunne, et see on liiga ilus, et tõsi olla. Mul oli korduvalt selle A.I. robotipoisi (või peaks ütlema tehisintellekti?) tunne, kui ta lõpuks sai oma jumaldatud emmega päeva koos veeta... Veider tunne, et kogu su elu võib ühel hetkel liivana käest pudeneda.
Vahepeal tirisin Teodori ristilapse Oskari õue ja poseerisin fotograafile koos toomelt püütud tüdrukutega. "Maaleht" tundis huvi seoses teadlaste ööga. Las avaldavad, kui tahavad. Oma töökoha patrioodina tsiteerin Matti Miliust: "Ükskõik, mis minust räägitatakse või kirjutatakse, peaasi, et minust räägitatakse ja kirjutatakse!" :P
Aga innovatsiooniteemaga saan lähema poolteise kuu jooksul tegelda ilmselt rohkem, kui keegi teine Tartus. Tunneli lõpus veel valgust ei paista... See on uskumatu, kuid süda teab, et näitus saab õigeks ajaks valmis. Rattad juba keerlevad ja igaühe 200% panus tagab tulemuse!

Lapsesuu

Olin Viljandis Hawi juures. Hawil ja Siuul on kaks vahvat last! Eile õhtul käisime Hawi, .sys'i ja Ökuliga saunas, mulisesime ohjeldamatult, põhiliselt folgi videoülekande ja üleüldse tuleviku teemadel. Mina küll rohkem kuulasin. Tagasi tulles tegin väikese põike Puhja surnuaeda, von Patzile külla. Viskasin oma eelmisel külaskäigul toodud, praeguseks oma esteetilise olemuse minetanud põllulilled prügihunnikusse. Aga uusi lilli ei pannud. Tegelikult oleks pidanud pudeliga tulema. Selle ungari rummiga näiteks, millega Patz tavaliselt südaöösel mulle külla jõudis. Kui mul teda just hädasti vaja oli. Kuskohast ta seda teadis? Tuli tuppa, istus kiiktooli, viskas jala üle põlve ja süütas piibu. Tõmbas paar mahvi ja ütles siis oma jürilumisteliku inimhingede inseneri häälega: "Nonii, siin ma nüüd olen. Ma olen üks suur kõrv!" Mäletan ta kurba muinasjuttu Suust ja Kõrvast, mida ta tavatses tüdrukutele rääkida. Kellest ta hoolis. Loomulikult hoolis ta kõikidest inimestest. Suu muudkui rääkis ja rääkis, Kõrv jällegi kuulas andunult... Kord tahtis Kõrv öelda, et talle meeldib Suu jutt. Aga kahjuks ei saanud Kõrv rääkida. Ja ega sellest poleks nagunii kasu olnud, sest Suu ei kuulnud midagi...
Rääkisin Teodorile, kuidas Patz suri. Puuris oma silmad tõusvasse päikesesse ja kähises talle:"MA TAHAN VEEL ELADA!!!" Pärast olid kõik jahmunud, et meie päevil sureb 21 aastane noormees astmasse. Remarque kahvatas ja keeras ennast hauas. Matused olid sõjaväelised, kohal olid nii kaitsevägede ülemjuhataja kui kindral ning igasugu muud peastaabi asjapulgad ja kehkenpüksid. Helistasin Pillele ja rääkisin talle Patzist. Unenäost, kus Patz mulle seletas, et see on reaalsus, et ta minuga parasjagu suhtleb. Ja seletas pikalt ja põhjalikult, kuidas see võimalik on. See oli väga, väga realistlik unenägu. Või midagi. Igatahes on mul kohutavalt kahju, et ma seda seletust kohe üles ei kirjutanud. Teodor kuulas vaikselt ja väga tõsise näoga.
Pille oli just lesta puhastanud ja valmistus oma matkaseltskonna kokkutulekuks. Rääkisime kiviaedade ehitamisest, lobisesime pisut veel ja just siis, kui hakkasime hüvasti jätma, hõikas Teodor mu kõrvalt: "Pille, mu issi armastab sind!"... Huvitav, mida Pille asjast arvab. Rääkisin pärast Teodorile, et ma armastan paljusid armsaid inimesi.
Valasin just kaks pitsi konjakit, tundub, et pean Patzi oma ka ise ära jooma. Vähemalt sain kokku lüüa ja kuulda oma mõttekõrvas ta toosti. Kahju, et meil Patziga neegrimaal riik pööramata jäi. Ja Fidel Castrol külas käimata jäi kah. Oeh, kuna ma Patzi lauludega plaadi valmis saan...

Moostes on lahe

Tulin just Moostest, seal on parasjagu käimas kunstiüritus Postsovkhos 6.
Aadress http://moks.ee/ Aga internetiühendus on seal parasjagu olematu, tööd käivad ja lootus kustub viimasena!
Lahedat rahvast jälle üle maailma kokku tulnud, et järjekordselt inimloomust lahata.
Nüüd kiman Viljandisse Hawile külla, et vanad võlad saaks veidigi leevendust. Oma lubadusi täitma, soolaleib ja katsikud... Oh mind, kaua võib kallistele inimestele antud lubaduste täitmist edasi lükata... Püüan ennast parandada! Minek!

Õnn on nakkav!

Naljakas, et teadmine sellest, et üks inimene, keda ma tegelikult ainult ta imelise hääle järgi tunnen, on õnnelik, teeb mindki nii õnnelikuks! Tahaks minna tänavale ja valju häälega hõigata, et armastan kõiki, kes seal kõnnivad või lihtsalt on... Lähen onkoloogiahaiglasse ja ütlen oma kallile ülemusele Tiiule, et usun temasse, et kõik läheb hästi ja ta on uskumatult tubli. Ja uurin järgi, mis mu kalli dirigendi ja lauluseltsilise Kaleviga ikkagi juhtus ja kas saab teda lohutada või lihtsalt öelda, et hoolin temast. Lahingusse, õnnetunne vajab edasinakatamist!

Hüppasin nagu segane

Jõudsin just Zawodist koju ja piilusin blogi. Uskumatu!
Hüppasin suure emotsionaalse impulsi mõjul kui segane.
Kuna mul viimati nii hää meel oli?
Kell hakkab viis saama. Kuidas minusugune unekott jõuab üheksaks Teodoriga hambaarsti väisama?... Kuulan veel natuke Mari laulu ja vaatan päikesetõusu.
Nii ilus on, et ei raatsi magama minna.

Oli üle hulga aja kosutav Zawodis käia. Hawi tuli Tartusse ja meelitas mind sinna. Olin päeval tubli ja lõhkusin issi-emme meelehääks hulga puid ära, sestap kimasin õhtul Tartusse väljateenitud meelelahutusele. Hawi oli just läbi lugenud "Esimesed kolm minutit" ja tulvil kosmoloogilisi mõtteid ja spekulatsioone universumist, ruumist ja ajast. Lõpuks jäigi õhku küsimus, miks universum üleüldse tekkima pidi. Muidugi haisevad riided nüüd suitsu järgi, aga ehk see ei häiri hambaarsti. Neljapäeval lähen Viljandisse, Hawi manu, soolaleivale. Ja katsikule ka... Kuidas küll aeg lendab!

Päike kipub juba kõrvetama ja väsimus kisub horisontaalasendisse. Ja kell, va südametu, hakkab kuus saama.
Olen õnnelik ja rahulik. Lähen magama ja jätan Mari laulma.